Luulenäituse "Aken Toomemäe poole" tõlked ja helifailid
Andris Vējāns
Tartus. Toomemäel
Tõlkinud Contra
Toomemäel seisan, mu pilgule avaneb Tartu,
ei saa aru, kas sügislehed on need
või näen mütsiga viipavaid tudengisalku,
leegitsev pilv katab tekina aiad ja teed.
Toomemäel seisan, mu pilgule avaneb Tartu,
tudengimütse näen tules kui kirjusid vahtrapuid
pruuni Emajõe ääres, mis voolanud sajandeid
nagu kündja, kes vedamast ainsat vagu ei taltu.
Peatu nüüd, Emajõgi!
Ühte tudengit sinu seltsis ihkab näha mu silm,
ehk ta toonaste sammude kaja veel kannab su veteilm?
Tema hinges Lätimaa vaim esimest tormi tegi!
Enda ümber kui vaatan, kõik on endiselt sama:
Kastani tänava majas katusealune urgas,
kus Kalāči Edvartsi kitsaid olusid nutsid hiiredki nurgas…
nüüd suvele lehvitav päikeseloojang astreid lööb õhetama.
Botaanika tänava kõnnitee on ahtake nagu alati,
kõuts lösutab hoovi koltunud murul samamoodi kui vanasti…
Kuid Emajõe kallastel uued tudengid astuvad vabalt ja uhkelt.
Veidenbaums, kuula, nad lõikavad tormi, mis sinu külvist on puhkend.
Tervitan sind, kes puuduses, põlguses kogusid teadmisi tarku,
sinu nooruse sombune märts sulle kaasa tõi muresid vaid,
sa ei näinudki äikese järel õitsvat ja lõhnavat maid…
Toomemäel seisan, mu pilgule avaneb Tartu.
(1961 )
Nadežda Valk
Tudengi sügis
Tõlkinud Helju Rebane
Taas olen sinuga,
mu sõber, minu Tartu!
Nii kutsuvalt lööb raekoja kell…
Ta laulu naasmisest
kui laulaks mulle.
Ma vaimusilmas näen
meid vanas kohvikus…
Meid kahte paduvihmas vihmavarju all…
Mul heiastuvad meie luuletused, maalid…
Jäi alatasa puudu paberist…
Žukovski…
Lotman…
Sügis…
Oktoobrilõke leegitsemas Toomemäel…
(1972–2022)
Andreas Berg
Tõlkinud Kristi Viiding
Kerkib Tartus kõrge tipuga mägi,
mis on rohkem kui sada sammu kõrge.
Siin on alati pehme maapind haljendava rohumättaga
ja seda täiendab ühtlasi kivi külma allikaveega.
Tipud haljendavad loorberis, ent muidu katab teda tamm
ning rohke aroomiga lõhnab siin rosmariin.
Siin pesitsevad eri linnud tihedas lehestikus,
jäädes meeldivas vahelduses pikaks ajaks märkamatuks.
Hommikul, kui roosatab esimene särav koit
ja alanud päev annab meile valgust,
kiirustan innukalt sinna, suunan oma kiired sammud sinna,
kus saaksin allikal jahutada kõrvetava janu.
Röövellikud tuuled ei vala ju enam kohutavaid kohinaid
ega vihise puudesalu haljendavad juuksed.
Sest idast tõusev ja ringikeerutav Eurus ja
Hilisest õhtukaarest tõusev Africus on kombekalt vaiki.
Tasasel häälel vaikivad ka vilistav Boreas, mis tõuseb külmast Põhjalast, ja
liikumatu Notus.
Siiski kohiseb mu kõrvades salajane kohin
ja helisevad metsad ja mühin.
/…/
(1647)
Andreas Ascsharin
Toomi varemed
Tõlkinud Vahur Aabrams
Nii nagu tõeluseks saab muinasjutt,
näen võtmas kuju ühte pilti hägust:
su müürironte tõusmas kivirägust!
Ja hardumuses leinan kadunut.
On norus põrmuni su uhke pea
ja räbaldunud tore pealissärkki,
ei ole vanast särast tunnismärki,
ei aja ratas peatumisest tea.
Nii vannub maine saatusele alla
ja murdub – jumaluse hingeõhust
kõik see, mis taeva kippus varem.
Ent ehkki surm kõik sidemed seob valla
ja pole pääsu miskil hävi kõhust,
kord tärkab kõdust elu uus ja parem.
(1878)
Heidi Iivari
Unenägu
Me olime teineteisele lähemal
kui kunagi varem
me olime teineteise unenäos
meie meel keha ja keel
olid paindunud teineteise poole
nagu taim
paindub kõikide rakkudega
päikese poole
me olime taimed
küsimata palumata
me olime teineteisele päikesed
pimestavalt iseenesestmõistetavalt
pidime sünteesima
fotosünteesima
peaaegu ilma kireta
sisenesid minusse selleks
et võiksime toota ja loovutada
energiat
me tahtsime jääda ellu
tahtsime kasvada
panna kasvama mahavaikitud sõnad
miski ei muutunud
kõik kordus aastast aastasse:
tahe põiklemine ja järeleandmine
sinu selg mis kadus õunapuude vahele
pigistav teadmine minu kurgus
et võibolla seekord oligi
viimane kord
olime teineteisele lähemal
kui kunagi varem
võisime elada kuid
aastaid lahus
tüdinult või päris õnnelikult
jalutasime Toomemäel teineteisest mööda
aga unenägu
ei möödunud.
(2021)
